Üldine valimisõigus kogu Euroopa Liidus ja mujal saavutati alles suhteliselt hiljuti. Niisiis, millal andis iga riik naistele täieliku ja võrdse hääleõiguse?
Mis on üldine valimisõigus?
Üldine valimisõigus tähendab, et kõik täiskasvanud – nii naised kui ka mehed – hääletavad võrdsetel alustel.
Üldise valimisõiguse poole on aastaid püüeldud mitte ainult selleks, et asjad oleks õiglased naiste jaoks, vaid ka nende meeste jaoks, kes ei saanud hääletada selliste piirangute tõttu nagu usutunnistus, etniline päritolu, haridus või rikkus.
Näiteks 1865. aastal, pärast Ameerika kodusõja lõppu, vabastati orjastatud inimesed – kellel hääleõigust ei olnud – orjusest, ja neile anti kodanikuõigused. Seejärel, 1870. aastal, kehtestati kõigile täiskasvanud meesletele üldine valimisõigus, mis tähendab, et varem orjastatud täiskasvanud mehed said nüüd hääletada (kuigi mõned osariigid kehtestasid seejärel muud piirangud).
Millal muutus meeste ja naiste hääletamine Euroopa Liidus võrdseks?
See nimekiri näitab kõiki praeguseid ELi riike ja alalise üldise valimisõiguse saavutamise aastaid, st kuupäeva, millest alates nii mehed kui naised said parlamendivalimistel hääletada võrdsetel alustel.
Milline riik andis naistele võrdse hääleõiguse esimesena?
Paljud riigid rakendasid kahe- (või enamaastmelist) õigussüsteemi, mille alusel said hääletada ainult teatud naised.
Näiteks 1918. aastal said naised Iirimaal hääleõiguse 30-aastaselt (kui neil oli piisavalt vara), samas kui mehed said hääletada 21-aastaselt, olenemata sellest, kas neil oli vara või mitte. 1922. aastal andis Iiri Vaba Riik meestele ja naistele võrdse hääleõiguse. Mani saar (Briti kroonile alluv ala, mille elanikud on Briti kodanikud) andis maaomanikest naistele hääleõiguse 1881. aastal, 37 aastat enne Ühendkuningriiki, ja 47 aastat enne üldise valimisõiguse andmist kogu Ühendkuningriigis 1928. aastal.
See, et üldine valimisõigus anti, ei tähendanud, et naised said kohe oma hääleõigust kasutada. Esimesed võimalused valimistel osaleda tekkisid sageli kuid või isegi aastaid hiljem.
Leedus näiteks muutus põhiseadus 1918. aastal ja naised kasutasid oma valimisõigust esmakordselt 1919. aastal. Kreekas jõustus seadus 1952. aastal, kuid naised pidid ootama järgmisi parlamendivalimisi kuni 1956. aastani. Eritreas, Ida-Aafrikas, anti kõigile kodanikele hääleõigus 1997. aastal, kuid parlamendivalimisi pole toimunud tänini.
Sageli tohtisid naised hääletada kohalike omavalitsuste valimistel varem kui parlamendivalimistel. See tähendab, et esimene naiste hääletus võis toimuda Friisimaa (nüüd Madalmaade provints) maapiirkondades, kui naismaaomanikel lubati hääletada kohalikel valimistel 1689. aastal. Rootsi naised said hääletada teatavatel kohalikel valimistel 1718. aastal, kuid see õigus tühistati paar aastakümmet hiljem.
Mis ajendas ELi riike oma naiste hääletamist puudutavaid seadusi muutma?
Naiste valimisõigus ja naisõigusluse liikumine muutsid naisküsimuse avaliku ja poliitilise arutelu osaks aastakümneid või isegi sajandeid enne, kui naistele anti hääleõigus kõigis riikides.
Need liikumised ei toimunud aga vaakumis, vaid olid osa muutuvast poliitilisest kontekstist. Heida pilt ülaltoodud loetelule ja märkad, et paljud muutuste kuupäevad langevad kokku suurte poliitiliste murrangutega nagu riigi iseseisvumine, kohaliku või maailmasõja lõppemine.
Soome vastav seadus jõustus 1906. aastal, mil Soome oli Venemaaga seotud autonoomne suurhertsogiriik. 1907. aastal valiti Soomes maailma esimesed naissoost parlamendiliikmed, kuid naine valiti presidendiks alles 2000. aastal ja peaministriks sai naine 2003. aastal.
Eestis, Lätis ja Poolas toimus see 1918. aastal, kui riigid eraldusid Venemaast ja kuulutasid välja iseseisvuse. Samal Esimese maailmasõja järgsel perioodil anti naistele üldine valimisõigus ka Austrias, Tšehhis ja Slovakkias (sel ajal Tšehhoslovakkias), Taanis, Saksamaal, Iirimaal, Leedus, Madalmaades ja Rootsis.
Poliitilised muudatused teise Hispaania Vabariigi (1931–1937) ajal viisid naiste hääleõiguse kehtestamiseni Hispaanias 1931. aastal, kuid jõupingutused selles vallas algasid juba 1800. aastate keskel. Tegelikult lubati naistel hääletada lühikest aega aastatel 1924–1926, kuid sel ajal valimisi ei toimunud.
Tänapäeva Horvaatias ja Sloveenias said naised üldise valimisõiguse osana teise Jugoslaavia moodustamisest pärast piirkonna vabastamist 1944–1945 kestnud Saksa võimu alt. Riigid, kus valimisseadust muudeti Teise maailmasõja lõpus: Belgia, Bulgaaria, Prantsusmaa, Ungari, Itaalia, Luksemburg ja Malta. Rumeenias kaotati viimased hääleõigusele kehtinud piirangud 1946. aastal. Selleks piiranguks oli kirjaoskus ning kuni selle ajani tohtisid hääletada ainult need mehed ja naised, kes oskasid lugeda ja kirjutada. Antud piirang mõjutas ebaproportsionaalselt paljusid naisi.
Kreeka muutumine rahvusriigiks 1950. aastatel pärast kodusõja lõppu tekitas palju ühiskondlikke küsimusi, sh naiste rolli kohta ühiskonnas. Selle tulemusena lahendati nn naisküsimus vähemalt osaliselt 1952. aastal seadusega, mis andis naistele hääleõiguse. Samal aastal liitus Kreeka ka NATOga.
Küprosel anti naistele valimisõigus 1960. aastal pärast riigi lahkumist Suurbritannia ülemvõimu alt.
Portugalis said naised esmakordselt piiratud hääleõiguse 1931. aastal, kuid täieliku hääleõiguse meestega võrdsetel alusel said Portugali naised alles 1976. aastal pärast Estado Novo autoritaarse poliitilise režiimi lõppu.
Kus said naised võrdse hääleõiguse viimasena?
Viimased kohad Euroopas, kus naistele anti hääleõigus, olid Liechtenstein 1984. aastal ja Šveitsi Appenzell Innerrhodeni kanton 1991. aastal. Šveitsis kehtestati täielik valimisõigus 1971. aastal, kuid Appenzell Innerrhodenis seda ei rakendatud.
Saudi Araabia naised said hääleõiguse 2011. aastal ja hääletasid esmakordselt 2015. aastal. Ja kuigi Brunei naistel on hääleõigus, ei ole riigis toimunud valimisi alates 1962. aastast ja seega ei ole naised saanud oma õigust kasutada.
Ainus riik maailmas, kus naistel puudub hääleõigus, on Vatikan. Seda seetõttu, et ainsad seal toimuvad valimised on paavsti valimised ja selleks on hääleõigus ainult katoliku kiriku kardinalidel, kes on alati mehed.
Seaduslik õigus ja praktiline tegelikkus on muidugi kaks ise asja. Kuigi üldine valimisõigus on olemas, ei tähenda see, nagu saaksid kõik alati hääletada.
Hirm ahistamise või vägivalla ees, tagakiusamise või perekonnast või ühiskonnast väljatõukamise oht või isegi praktilised piirangud nagu ametliku isikutunnistuse esitamise nõue, takistab mõnedel inimestel – kellest ebaproportsionaalselt suur osa on naised või kuuluvad ebasoodsates tingimustes elavatesse kogukondadesse – hääletada.
Ja sellepärast võitlus jätkub.